NEVERHACK Estonia
21. mai 2026
Tehnoloogia areneb kiiremini, kui regulatsioonid ja inimeste teadmised järele jõuavad. Pettused muutuvad usutavamaks, tööriistad võimsamaks ja nende kasutamisega kaasnev mugavus kasvab samuti kiiresti, kirjutab Ronnie Jaanhold.
Arst kuulab patsienti, keskendub ja küsib täpsustavaid küsimusi. Ta ei kirjuta midagi üles, sest vestlus salvestatakse ning tehisintellekt koostab sellest ise haigusloo. Arstil jääb nüüd rohkem aega patsiendi jaoks, patsiendil tekib tunne, et teda päriselt kuulatakse. Kõik justkui toimib, aga kogu selle mugavuse juures jäävad õhku küsimused, kuhu see vestlus salvestatakse ja kes sellele infole veel ligi pääseb.
Tehisintellekt muutub järjest kasulikumaks valdkondades, kus usaldame tundlikke andmeid kellegi hoolde, näiteks meie identiteet, terviseandmed, raha ja ka ettevõtete ärisaladused. Samal ajal on piir mugavuse ja riski vahel aina hägusem.
Kuidas saame end kaitsta nii eraisikute kui ka töötajatena tehisaru kasutamise riskide ja tehismõistuse toel aina arenevate digipettuste eest? Ega muud üle jää, kui poolautomaatset digimaailmas toimetamist vältida, oma riskiteadlikkust kasvatada ja olla tehisaruga suhtlemisel valvas ja tähelepanelik, ehk veidi paranoilinegi. Tööandjatel tasub teemat avatult inimestega arutada, üheskoos riske teadvustada ja selged reeglid kokku leppida. Sama mudel kehtib ka perede puhul.
Lähedane on ohus!
Üks kiiremini kasvavaid, kuid veel alahinnatud riske on seotud häälega. Kui tehisintellektil on ligipääs inimese kõnesalvestustele, suudab ta teda üsna veenvalt jäljendada. See tähendab, et pettur võib helistada lapsele, partnerile, kolleegile või finantsjuhile ning kõlada piisavalt usutavalt, et panna inimene tegutsema.
“Pealtnägija”: kui lihtsalt saab inimesi petta AI abil genereeritud kõnega?
Kombinatsioonis kriitilise olukorraga, mis nõuab kohest reageerimist, ei peatu meist ilmselt paljud, et järele mõelda, kuna kaalul on ju väidetavalt lähedase elu või tervis, maksetähtaja ületanud ülekanne või muud säärast.
Selle pettuseliigi vastu aitab praegu ainult peres või tiimis kokku lepitud parool või mõni muu salajane üksteise tuvastamise viis. Esmapilgul kõlab see justkui liialdusena, kuid tegu on päris ohuga ja sündmustega, mis suuremate keelte kõnelejate seas juba sageli aset leiavad.
Mida siis ette võtta? Eriti laste puhul aitab, kui leppida näiteks mängu vormis kokku ühine salasõna, mida teineteisele helistades esimese asjana öelda, sest nii kujuneb harjumus loomulikult. Täiskasvanute puhul kehtib tegelikult sama. Me keegi ei suuda garanteerida, et hoiame keerulises ja potentsiaalselt kriitilises olukorras külma närvi ja tunneme pettuse ära.
Tõenäoliselt tekivad aja jooksul paremad tehnilised lahendused, kuid praegu lasub vastutus ennekõike inimesel endal ja lahendused on pärit 20. sajandi analoogmaailmast.
Riskid kasvavad nii töö- kui ka eraelus
Kellelegi ei tule enam ammu üllatusena, et töisteks tegemisteks kasutavad paljud inimesed suuri keelemudeleid igapäevaselt. Nendega koostatakse e-kirju, analüüsitakse dokumente, genereeritakse ideid ja tehismõistust kasutatakse tihti ka sparringupartnerina ehk abilisena, kellega mõtteid vahetada.
Paljud meist ei mõista aga “tšätiga tšättides”, mida nad andmekaitse seisukohast teevad. Enamik inimesi ei tee midagi pahatahtlikku, pigem on mängus mugavus, juba kujunema hakanud harjumused või lihtsalt teadmatus riskidest. On iseenesest ju loogiline, et kui miski teeb töö lihtsamaks või isegi põnevamaks, võetakse see kasutusele.
Riskid tekivad tihtipeale väikestest detailidest, mis eraldiseisvana ei pruugi ehk kuigi olulised tundudagi. Üks nimi e-kirjas, teine kord projekti kirjeldus, kolmandal juhul ajakava koos kontaktidega. Isiklikul tasandil satuvad nii muuseas jutu sisse telefoninumber, lapse nimi, kodune aadress, mõnel juhul ka terviseandmed koos isikukoodiga. Inimesele, kes usaldab maailma ja kel puudub ratsionaalselt võttes igasugune põhjus midagi varjata, tundub sellise info jagamine süütu ja tagajärgedeta tegevus, reaalsus võib olla osutuda karmimaks.
Tasahaaval võib nimelt koguneda kokku materjal, mille alusel saab oskuslik kasutaja kokku panna inimese tervikliku digitaalse profiili, tegu on ideaalse identiteedivarguse alusmaterjaliga. Aadress, telefon, töökoht, pereliikmete nimed või terviseinfo on vaid osa sellest, millest saab kokku panna tervikpildi. Mida rohkem sellist infot liigub ja mida paremini seda töödelda suudetakse, seda lihtsam on seda ka kuritarvitada. Isegi kui selliseid juhtumeid on täna veel vähe, ei saa välistada, et andmeid kogutakse juba praegu kuritegelikel eesmärkidel tuleviku tarbeks.
See võib ehk kõlada paranoiliselt, ent viimaste aastate kogemus näitab, kui kiiresti petturid kohanevad ja õpivad end siduma päriseluliste sündmustega, muutudes niimoodi aina usutavamaks.
Ohvriks langevad paraku ka inimesed, kes peaksid riskidest hästi teadlikud olema, näiteks finantsjuhid, ettevõtete juhid, igati tehnoteadlikud noored. Kui varem reetsid petukirju vigane eesti keel või kummaline sõnastus, siis nüüd suudab tehisintellekt paljud puudused ideaalselt ära siluda.
Samuti kasutatakse aina sagedamini süvapettuseid ehk nn deep fake’e. Eestis on näiteks olnud juhtumeid, kus arstid on avastanud end reklaamimas ravimeid videotes, mida nad pole kunagi salvestanud. Häält ja pilti on juba võimalik piisavalt veenvalt jäljendada.
Kasuta tehisaru teadlikult
Tehisintellekt ei ole iseenesest probleem, õigesti ja teadlikult kasutades võib see erinevaid tööprotsesse märgatavalt parandada ja tõhusamaks muuta. Probleem tekib sellest, kui me riske ei teadvusta ja nendeks valmis ei ole.
Loo algul toodud perearstide näide on hea illustratsioon nii tehisaru võimalustele kui ka riskidele: keelemudelil põhinev lahendus, mis aitab vestluse põhjal koostada haigusloo, vähendab arsti dokumenteerimise koormust ja talle jääb rohkem aega patsiendiga päriselt suhtlemiseks ning süvenemiseks, millest on päriselt kasu.
Riskantseks läheb asi siis, kui ei ole lõpuni selge, mis nende andmetega edasi saab. Tasub küsida, kes neid haldab, kus neid hoitakse, kui kaua säilitatakse ja kas neid kasutatakse süsteemide arendamiseks. Tegu ei ole tehniliste detailidega, millega peaks tegelema IT-osakond, vaid päris küsimustega, mis puudutavad otseselt inimeste, antud näites patsientide privaatsust ja ravisaladust.
Oluline on teha vahet ka sellel, mille eest vastutame isiklikke asju ajades ja mille eest töist infot tehisaruga jagades. Inimene võib oma isiklike andmete suhtes olla hooletu ning loota, et midagi ei juhtu.
Kui mängu tuleb kliendi või tööandja info, lisanduvad eetilised ja juriidilised küsimused ning nendega seoses ka vastutus. Andmetega tuleb ümber käia teadlikult ja seepärast tasub enda jaoks läbi mõelda ja paika panna ühtsed põhimõtted nii isiklike kui ka tööalaste andmete käsitlemisel tehisaruga suheldes ning teadlikult arendada kriitilist mõtlemist.
Tehisaru kasutamise reeglites tasub kokku leppida
Praktikas tähendavad kasvavad riskid seda, et organisatsioonid peavad tehisintellekti kasutamise reeglid selgelt läbi mõtlema, tiimiga läbi arutama ja kokku leppima. Pahaendelised hoiatused ja punased hüüumärgid üldiselt ei toimi, küll aga väga konkreetsed kokkulepped, milliseid tööriistu kasutatakse, millist infot võib sinna sisestada, kuidas kontrollitakse tundlikke toiminguid ja kuidas käituda kahtluse korral.
Paljudes organisatsioonides on see töö alles algusjärgus ja keelemudelite kasutamine on seni pigem reguleerimata ala, kus töötajad tegutsevad oma äranägemise järgi. Alles nüüd hakkame paremini mõistma, millised riskid sellega kaasneda võivad.
Rusikareegel on lihtne: enne kui mis tahes andmeid tehisaru aknasse sisestada, tasub küsida, kas selle info avalikuks tulek kahjustaks kedagi ja kas mul on selle jagamiseks õigus. Kui vastus on ei või ebaselge, on mõistlik neid andmeid mitte sisestada.
Keeldude ja piirangutega arengut muidugi ei peata ega tohikski. Inimesed tahavad uusi võimalusi katsetada ja neid oma töös kasutada, et koos nendega ka ise areneda. Seetõttu on olulisem kokku leppida selged reeglid ja töötajaid järjepidevalt koolitada. Kõige riskantsem on tehisaru turvariskide ignoreerimine.
Tehnoloogia areneb kiiremini, kui regulatsioonid ja inimeste teadmised järele jõuavad. Pettused muutuvad usutavamaks, tööriistad võimsamaks ja nende kasutamisega kaasnev mugavus kasvab samuti kiiresti. Oluline on ajaga kaasas käia, end pidevalt täiendada ning mõista oma tegevusega kaasnevaid riske ja nende realiseerumise võimalikke tagajärgi.
Artikkel ilmus ERR portaalis 21.05.2026
Allikas
