Kui minna mõttes 15–20 aastat tagasi tehnoloogiakonverentsile, ei ole vaja väga teravat silma, et saali üldpilti kirjeldada: seal istub paarsada meest ja mõni naine. Kui oled saalis nagu valge vares, jääd igal juhul silma. Aga kas sellepärast, et sul on midagi asjalikku öelda või lihtsalt seetõttu, et oled ruumis üks väheseid vastassoo esindajaid?
Tehnoloogias ja eriti küberturbe valdkonnas on see kogemus mitmetele naistele tuttav. Enne kui saad hakata rääkima arhitektuurist, riskidest, rünnakutest, klientidest või ärimudelist, oled sattunud piltlikult öeldes trikoovooru, kas ta ikka saab aru, millest räägib, taipab tehnilist poolt ka, on üldse tõsiseltvõetav?
Meeste peale reeglina sama kahtlustava pilguga alustuseks ei vaadata. Tõsi, see on karm ala ja kui rumalat juttu ajad, minetad oma tõsiseltvõetavuse kiiresti. Mehi usutakse sageli vaikimisi pädevad olevat, naistel tuleb see hinnang esmalt justkui välja teenida.
Täna on tehnoloogiakonverentsidel pilt oluliselt kirjum ning ülikondade ja firmalogodega pusade keskele on tekkinud arvestatav hulk valdkonna naisesindajaid. Kui aga puhtalt numbreid vaadata, tuleb tunnistada, et muutus on siiski vaevaline.
Eurostati 2024. aasta andmetel oli Euroopa Liidus IKT-spetsialistide seas naisi 19,5%. Eesti paistab siin küll positiivselt silma. Meil oli naiste osakaal IKT-spetsialistide seas 27,6%, mis oli Euroopa Liidu kõrgeim näitaja. Ent ka Euroopa parim tulemus tähendab, et digivaldkonna spetsialistidest on naisi vähem kui kolmandik.
Küberturbes on asi veel keerulisem. Ehkki ISC2 2025. aasta uuringu järgi moodustavad naised küberturbetiimides keskmiselt 22%, nendib 16% vastanutest, et nende küberturbetiimis ei ole ühtegi naist ning vaid 5% kirjeldab oma tiimi sooliselt tasakaalus olevana. See tähendab, et paljudes organisatsioonides ei ole naine küberturbes endiselt mitte üks paljudest ekspertidest, vaid erand.
Eesti on ka selles vallas võrreldes paljude riikidega tegelikult veel heas seisus. Euroopa Komisjoni 2025. aasta haridusülevaate järgi on Eestis IKT-erialadel õppivate naiste osakaal 32%, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 20%.
Ka IKT doktorantuuris on Eestis naiste osakaal Euroopa keskmisest selgelt kõrgem – 38,2% võrreldes ELi 24,3%-ga.
Ehk kokkuvõttes – on paremini küll, aga sellest ei piisa. Vajame nimelt tänasest palju rohkem tehnoloogia- ja kübervaldkonna spetsialiste. Seetõttu ei saa me endale lubada hoiakuid, mis muudavad selle valdkonna poolele ühiskonnast ebamugavaks või pidevat enesetõestust nõudvaks.
OECD toob välja, et vaid alla 1,5% 15-aastastest tüdrukutest soovib saada IKT-spetsialistiks, poistest seevastu ligi 10%. See tähendab, et paljud tüdrukud ei jõua kunagi isegi idee kaalumiseni. Tüdrukutele ei tundu see arvestatava karjäärirajana ühiskonnas kinnistunud ettekujutuse pärast, milline inimene tehnoloogia- või küberturbevaldkonda „sobib“.
Kui IKT-d kujutatakse sageli üksildase, ülitehnilise ja sotsiaalselt piirava valdkonnana, ei kõneta see paljusid noori, aga iseäranis tüdrukuid. OECD märgib, et tehnoloogiaerialade kujutamine viisil, mis rõhutab nende ühiskondlikku kasu, koostööd ja päriselu probleemide lahendamist, aitab rohkem naisi valdkonda tuua.
Küberturve võiks selles mõttes olla just naistele väga loogiline ala. Tegu pole ainult tulemüüride ja logide maailmaga, vaid see sisaldab riskijuhtimise ning inimkäitumise mõistmise ja mõjutamise elemente, kriitilise taristu kaitsmist, ettevõtete toimepidevust, andmete usaldusväärsust. Kokkuvõttes koosneb see teemadest, mis mõjutavad otseselt tänapäeva ühiskonna toimimist.
Nagu ka muudes eluvaldkondades, on ka küberturbes mitmekesiusest ainult võita. Ründajad ei mõtle ühtemoodi, kasutajad ei käitu sarnaselt ja riskid ei avaldu ühesugustes mustrites. Hea küberturve eeldab tehnilist taiplikkust, aga ka oskust mõista inimesi, organisatsioonikultuuri, juhtimist ja äriprotsesse. Kui tiim koosneb liiga sarnase mõttemustri ja kogemusega inimestest, tekivad pimenurgad.
See ei tähenda, et naised oleksid kuidagi loomupäraselt paremad inimkäitumise mõistjad või mehed ilmtingimata paremad tehnilistes küsimustes. Erinevad inimesed näevad lihtsalt oma eripäradest tulenevalt erinevaid riske.
Täna ei pea enamik naisi jäigalt valima, kas olla naine või asjatundja. Sugu ja pädevust ei vastandata enam nii jõuliselt kui varem.
21. sajandi ebavõrdsus on palju peenekoelisem, sest vähem öeldakse otse välja, et see pole naiste ala. Rohkem väljenduvad stereotüüpsed hoiakud valikutes, kellele antakse sõna, keda nähakse tulevase juhina, kelle eksimus unustatakse ja kelle viga jääb meelde, kellelt oodatakse enesekindlust ja kellelt meeldivust.
Muidugi võib kõhutunde ja isikliku kogemuse pinnalt kogu sellele argumentatsioonile vastu vaielda, et minu ettevõttes nii ei ole, minu tiim on mitmekesine ja meil on väga hea õhkkond, paljud naised on jõudnud kõrgele.
Tervikpilti vaadates ei saa faktidest siiski mööda vaadata. IKT-s ja küberturbes on naisi endiselt liiga vähe, samal ajal on spetsialistidest aina suurem on puudus ja Eesti vajab digiriigina tugevat tehnoloogilist järelkasvu. Lahenduseks pole loosungid, et tehnoloogia on ka tüdrukutele ja riik tegeleb selle soodustamisega või teevad seda tööandjad.
Huvi ühe või teise valdkonna vastu tekib tegelikult üsna varases eas, mistõttu on tähtis, milliseid rolle me lastele näitame ja milliseid oskusi julgustame arendama. Robotiga võiks mängida kogu lasteaiarühm, mitte ainult poisid. Vanematena võiksime julgustada soost sõltumatuid huvisid ja märgata käitumisi, kus nügime tüdrukuid traditsiooniliselt naiselike ja poisse mehelike huvide suunas.
Mitte keegi ei tee karjäärivalikud ülikooli sisseastumisel, vaid juba palju varem. OECD andmed näitavad, et tüdrukute varajane kokkupuude tehnoloogia, programmeerimise ja reaalainetega suurendab tõenäosust, et nad jõuavad hiljem LTT-õppesse ja tehnoloogiasektorisse tööle.
Sama oluline on nähtavus: mida rohkem on tehnoloogia- ja küberturbevaldkonnas naisi, seda vähem tundub see järgmisele põlvkonnale erandina. Eestil on rohkem kui pool rehkendust juba tehtud, seega võiksime saada riigi ja ühiskonnana Euroopale eeskujuks, kuidas kogu ühiskonnana digitaalsesse arengusse panustada.
Artikkel ilmus DELFI.ee portaalis
5.10.2026
Kui minna mõttes 15–20 aastat tagasi tehnoloogiakonverentsile, ei ole vaja väga teravat silma, et saali üldpilti kirjeldada: seal istub paarsada meest ja mõni naine. Kui oled saalis nagu valge vares, jääd igal juhul silma. Aga kas sellepärast, et sul on midagi asjalikku öelda või lihtsalt seetõttu, et oled ruumis üks väheseid vastassoo esindajaid? Tehnoloogias ja […]
On hommik, mil ärkame ja avastame, et kogu riigis ei ole elektrit. Seejärel saabub valitsuselt teade, et pangad on kokku kukkunud ning raha on kontodelt kadunud. Mõni hetk hiljem selgub, et nii sisu kui ka teade ise on võltsitud. Selline võib olla näiteks osa nuitkast koordineeritud küberrünnakust, mille eesmärk on tekitada ühiskonnas võimalikult palju segadust […]
Tänapäeva kodudes on robottolmuimejad, muruniidukid, televiisorid ja turvakaamerad üha tavapärasemad seadmed, mis muudavad elu mugavamaks. Tegelikult võib aga iga internetti ühendatud vidin kujuneda niinimetatud avatud aknaks, mille kaudu pääseb ründaja ligi väärtuslikule teabele, näiteks töömeilidele, fotodele või dokumentidele. Samuti võib seadme abil kaardistada, millal pererahvas on kodus ja millal reisil. NeverHacki rahvusvahelise koostöö juht Anett […]
