“Ma ei julge küll öelda, et Eestis on nii turvaline, et meil konkurendid üksteise ärisaladust ei himusta,” ütleb infoturbeanalüütik Ats Onemar teemaveebile tööstusuudised.ee. “Kui ostu- ja hankeandmed on ka konkurentsieeliseks, siis võivad need andmed olla erilise tähelepanu objekt ka konkurendile,” selgitab Security Software’i inforturbeanalüütik Ats Onemar.
Andmed on midagi sellist, mille olulisuses ei peaks enam keegi kahtlema. Aga kui habras andmete turvalisus tegelikult on?
Andmetega võib juhtuda igal hetkel midagi: füüsiline seadme rike, kasutaja kogemata kustutab oma andmed, kasutaja saadab andmed valele isikule, andmekandja või andmed varastatakse, pahavara hävitab andmed jne.
Siit tuleneb küsimus andmete omanikule – kumma tooli peal on parem istuda? Kas selle tooli peal, kus ma panustan piisavalt andmete kaitsesse, või selle tooli peal, kus ma lakun haavu andmete kaotuse pärast? Tasakaalu koht on see, et ma panustan niipalju andmete kaitsesse, et mul ei teki ahvatlust haavu lakkuma hakata. Kui ma otsuse vastu võtan, et rohkem andmete kaitsele ei panusta, siis on see olnud teadlik valik. Metoodiliselt öeldes – olen jääkriski aktsepteerinud.
Te olete koostööd teinud paljude ettevõtetega. Kui heal tasemel küberturvalisus Eesti ettevõtete hulgas üldiselt on? Kas sellele pööratakse juba tähelepanu või pigem alahinnatakse?
Võrreldes riigisektoriga on erasektori keskmine tase nõrgem. Riik on aga endale nõuded kehtestanud pikka aega tagasi. Positiivne on, et vajaduse äratundmine on sagenenud ja ei oodata ära, kuni katastroof õuele saabub. See on nagu üksik puu keset põldu, mis ootab, et välk sinna sisse lööb. Küsimus ei ole selles, kas lööb, vaid millal lööb. Vastus: veel alahinnatakse.
