Rünnakutest rääkimiseks või mitterääkimiseks on tihti mitu (kohati vastukäivat) põhjust. Vahel on strateegiliselt oluline mitte anda kurjategijatele kõlapinda, kuid tihti on asi lihtsalt selles, et ohvrid tunnevad häbi või kardavad oma maine pärast. Ohvrisüüdistamine on küberturvalisuses lihtne tekkima – tarkvara oli uuendamata, paroolid vahetamata, turvaprotokollid ei olnud paigas või oldi hooletu. Kuigi need on kõik üliolulised aspektid, on süüdi siiski pahatahtlikud kurjategijad, mitte ohver. Ohvriks langemist võib olla raske tunnistada, kuid enamikel juhtudel tõuseb juhtunu möönmisest rohkem kasu kui kahju.
Eesti politsei vastab küberkurjategijatele nende endi relvadega
Küberpettusest on saanud kurjategijate üks atraktiivsemaid ärimudeleid: ohvrini jõudmiseks ei pea kodust lahkuma, käsi määrima ega isegi temaga kunagi kohtuma. Tegutseda saab teiselt poolt maakera, krüpteeritud suhtluskanalite ja võltsitud identiteetide taga ning teadmisega, et tõenäosus vahele jääda on väike. Eesti politsei ja rahvusvaheliste partnerite mastaapse operatsiooni tulemusena said kelmusi korraldavad kurjategija selge sõnumi, et politsei […]
