Rünnakutest rääkimiseks või mitterääkimiseks on tihti mitu (kohati vastukäivat) põhjust. Vahel on strateegiliselt oluline mitte anda kurjategijatele kõlapinda, kuid tihti on asi lihtsalt selles, et ohvrid tunnevad häbi või kardavad oma maine pärast. Ohvrisüüdistamine on küberturvalisuses lihtne tekkima – tarkvara oli uuendamata, paroolid vahetamata, turvaprotokollid ei olnud paigas või oldi hooletu. Kuigi need on kõik üliolulised aspektid, on süüdi siiski pahatahtlikud kurjategijad, mitte ohver. Ohvriks langemist võib olla raske tunnistada, kuid enamikel juhtudel tõuseb juhtunu möönmisest rohkem kasu kui kahju.
Aleksei Zjabkin: „Kui midagi ei juhtu, siis oled oma tööd hästi teinud“
Küberturvalisuse maailmas räägitakse sageli rünnakutest, kriisidest ja miljarditesse ulatuvatest kahjudest. Vähem on aga juttu inimestest, kes töötavad selle nimel, et midagi ei juhtukski. Aleksei Zjabkin on üks neist inimestest. Täna juhib ta Neverhacki SOC-i (Security Operations Center) ehk turvaseire keskust, mis töötab ööpäevaringselt, jälgides, analüüsides ja reageerides klientide turvaohtudele. Aleksei teekond küberturvalisusse ei alanud aga [...]
